A: Kaua oodatud Portugal

Et siis Portugal täna ja järgnevad nädala aega. Tulime Hannoga eri lendudega jälle, sest ma pole huvitatud nendest suu lahti lennukis magamise piltidest. 

Vahemaandumine oli Brüsselis ja korra oli väike blond moment seoses ajavahega, aga all good. 

Lissoboni lennujaamas oli märkimisväärne taksojärjekord.... nii 25 minutit umbes. Taksojuhiks oli mul naisterahvas, kes ei olnud väga suure sõidukogemusega. Igatahes hotelli ma kohale jõudsin ja peale natukest vaidlemist, et ma siiski olen hr. Püttsepa kaaslane, sain uksekaardi. 

Tuba on vinge ja annab 5 tärni hotelli mõõdu välja küll. 

Minu jaoks lennujaamad ja selline " lennujaama elu" on väga ajupurustav, sest üllatus üllatus... mul ei ole mitte midagi süüa seal tavaliselt. Brüsselis muidugi õnnistas mind selline koht nagu Helixsir, mis kostitas mind kõige kallima smuutiga mis ma oma elus olen ostnud :D vahet pole, vähemalt sain midagi kõhtu mis ei olnud järjekordne kohv. 

Kuhu ma üritan jõuda oli see, et plaanisin kohe minibari ja toidu tuppa tellimist, sest ränk nälg oli. 

Ütleme nii, et nii hull see nälg nüüd ka polnud, et ma raatsiks 8€ eest osta 0,33 coca zero ja salati eest maksta restoran Troika prae hinda :D 

Ma lihtsalt polnud nagu kursis, et Portugal nii ropult kallis maa oleks :D tegelikult vist ei olegi, sest kepsutasin hotellist paarsada meetrit eemale. Astusin sisse suvalisse kohvikusse kus oli menüüs esimese asjana 10 erinevat omletti ja sain 5€'ga kõhu täis ja ühe kohvi ka. 

Edasi mõtlesin, et jalutan veidi ringi ja otsin korraliku toidupoe, et avastada meie jaoks uusi sugar/fat jne free tooteid. Jap... mõtle uuesti Uukkivi. Eksisin kapitaalselt ära ja tiirutasin tund aega enne kui mõni koht jälle tuttav tuli. Ei ma siiski leidsin tee tagasi hotelli ja midagi hullu pole. Ma olen harjunud sellega ja kõik kes mind tunnevad on kursis sellega, et minu orienteerumisvõime ei ole midagi sellist mille üle võiks uhkust tunda. Hanno õnneks ei tea sellest midagi :D härra paanikakontor oleks kindlasti väga mures olnud. So sweet :) 

Aga nii palju kui ma ringi patseerisin täna jäi silma üks asi. Siin puuduvad sildid. Iga kohvik ja restoran on lihtsalt üks uks ja saad aru millega tegu, alles siis, kui sisse piilud/ astud. Samamoodi on pisikeste poekestega nagu meie mõistes ala R kiosk. Ei ole silti, et ala minimart, caffee, restaurant jnejne. Lihtsalt ise mõistata mis see on ja kas sa tahad sinna minna. 

Hotellis vaatasin ka ringi. 0 korrusel on päris suur jõusaal. Enamus on küll kardio, aga mõned vidinad ka jõu tegemiseks. Esimesel korrusel on restoran päris vinge menüüga kus ei puudu ka lobsterid ja austrid. 2 korrus on restoran kus on hommikusöök. Ühesõnaga väga normaaaaalne on siin 😁

-----------

Kui Hanno õhtul saabus läksime vanalinna jalutama. Seal oli juba melu hoopis teine. Ma jalutasin päeval lihtsalt tiba vales kohas :D tegime välikohvikus ühe joogi ja tuuseldasime veidi enda lemmikpoes Rituals :) Eestis seda pole, aga tegemist lihtsalt fantastilise poega. Kui kuskil välismaal seda näete, astuge kindlasti sisse. 

Õhtust on mul väga keeruline kirjutada kuna seda kõike sõnadesse panna on kergelt öeldes võimatu. Härra sai mul eile ikka korra silma märjaks ka # õnnepisarad. 

Kogu õhtu oli suur saladus ja ma ei teadnud lõpuni välja kuhu me lähme ja millega tegu. Okei seda teadsin, et süüa saab ja ma pean ilus välja nägema. 

Lühidalt Hanno teab, et ma väga tahan kunagi minna Michelini tärniga restorani. Niisiis üritas ta broneerida meile lauda Belcantosse, mis on siin ainus kahe tärniga restoran ja kuulub chef Jose Avillez'ile. Ilmselgelt oli see fully booked põhimõtteliselt järgmised 10 aastat. AGA samal peakokal on veel kohti ja kõige nö üllatuslikumaks ja vingemaks peetakse Beco't. Lühidalt on see nagu 16 käiguline õhtusöök koos kabareega. Kogu kupatus on nii viimse detailini lihvitud, et see on kirjeldamatu. Sinna sisse minemine listi alusel, kõik paarid ükshaaval, et nad lõpuni lauda juhatada, kirjeldada kokteile mida esimesena võtta jne. Alles siis saab sisse järgmine paar. Rätikud, menüüd, läikima löödud kullatud söögiriistad asetatakse lauale mängleva sujuvusega ja piinliku täpsusega. Iga jooki, sööki, veini kirjeldatakse hämmastava põhjalikkusega ja seda kõike laia naeratuse ja krutskeid täis pilgu saatel. Päris alguses istus meie lauda nö meelelahutaja, kes tegi meile ühe väga osava kaarditriki ja arvas ära ka minu kohutavalt joonistatud pildi. 

Isegi Hanno, kes on käinud igasugustes restoranides oli seal veidi segaduses mida millise söögiriistaga süüa ja mida nende pinsettidega veel tegema peab :D 

Toidud olid fantastilised ja maitsed sobisid nii hästi kokku, et ma vist ei oskaks ühtegi asja järgi teha. Mis järgi teha, ma isegi ei saanud pooltest asjadest aru mida ma üldse söön. Sama oli ka kokteilidega. Pole nii palju söödavat kulda ja hõbedat terve elu jooksul kokku ka söönud kui eile ühe õhtuga 😁Peale iga paari käiku oli jälle show kus tantsiti ja lauldi. 

Tegelikult ka seda on väga raske edasi anda ja seda peab ise kogema. 

Kopin siia nende enda kirjelduse ka. 

Located in Bairro do Avillez, behind a hidden passageway, this venue wrapped in mystery only opens its doors at the end of the day, and, for the dinner-and-a-show, only those with a ticket are allowed in.

This is an exclusive place where haute-cuisine meets show business, in an immersive and memorable experience created by chef José Avillez, considered one of the great Portuguese chefs.

The internationally-inspired menu includes 12 different moments and is always a surprise. With this tasting menu you will get to know some of José Avillez’ most surprising creations.

Magustoit: maasikasorbett naisele ja šokolaad mehele. 

Kirjas on neil küll 12 käiku, aga õhtu lõpus saime ümbriku, kus oli kirjas kõik mida me mitme tunni jooksul nautinud olime ja neid käike oli 16. KUSJUURES mu kallis mees organiseeris ka selle, et minu hõrgutised oleksid täiesti gluteeni- ja piimavabad. Seega meie menüüd ei olnud täiesti üks ühele. 

Tänasest siis Hanno on tööl ja mina üritan kahe päevaga võimalikult palju näha ja teha :) hoiame teid oma tegemistega kursis. 

 Päikest !